Lumetormijärgsed vimmad

Pühapäeva, 30. aprilli õhtu. Rohkem kui ööpäeva rõvedalt marutanud lumetuisune tuul, mis ähvardas pikad pühad täiesti pekki keerata, on lõpuks järgi andnud. Merele asja ei ole, aga mul on vaja Pärnus „Kalastaja“ ajakirja jaoks intervjuu teha ja ühendan kasuliku meeldivaga. Seekord justnimelt niipidi. Lepime Urmasega kokku, et teeme Pärnu jõel kiire õhtuse vimmapüügi ja katsume selle käigus ka jutud ära rääkida. Minu eesmärgiks on saada kolm vimba, täpselt niipaljust viitsin korraga teha üht oma toore kala lemmikretsepti.

Ma ei ole suurem asi tonkapüügi fänn, see on liiga passiivne. Ma pean saama ringi liikuda, spinning peab kogu aeg vinguma ja adrenaliin kargab lakke siis, kui kala lanti togimas käib või end muul moel reedab. Vahel võib tonkalattidega siiski jõekaldal või merel konutada, eriti heas seltskonnas. Urmas sobib suurepäraselt, sest tema kõnepruuk on haritud ning edukale inimesele iseloomulikult värvikas. Just tema verbaalsest arsenalist on pärit ka Kütijuttude moto „Mehed me oleme ja minema me peame“, aga kulda tilgub sealt vahetpidamata.

Jõe äärde jõudes selgub, et ilusaks läinud ilm on välja meelitanud iga viimasegi kalamehe ja kaldal on tõeline laulupidu. Mine alla- või ülesvoolu, hõivatud ei ole mitte ainult parimad kohad, vaid kõik platsid, kus inimese jalg veepiiri ja võsa vahele ära mahub. Lõpuks leiame siiski lapikese maad, kus tonkad vette saab ja ise ei pea vees seisma. Mina sätin alles ritvasid, kui Urmasel on esimene vimb juba käes, kala pole suur, aga on mõõdus ja rändab kotti. Veidi aja pärast tuleb ka teine kala.

Urmasel esimene kala käes, mul pole veel ridvadgi koos.

Nüüd hakkavad minu ridvad tööle, väikeste vahedega saan kätte kaheksa kena vimba, samal ajal lisandub Urmase ämbrisse veel kaks kala. Tegevust on täpselt nii palju, et intervjuu tegemise plaanist midagi välja ei tule. Seevastu kõik muu vastab ootusele, Urmas räägib lugusid sellest, kuidas lõpetada kalapüüki, kui kala võtab (iga kalamees teab, et see ei ole lihtne) ja millised on sõbraga kalal käies kaks kõige olulisemat kala. Kõike seda saab lugeda järgmisest "Kalastaja" numbrist.

Õhtu on igati äge, kolmetunnise püügiga saan peaaegu kolm korda rohkem kala kui saada tahtsin, aga ritvu kokku pakkida ja püüki lõpetada ka ei suutnud. Tuleb ilmselt sõbrad vimmaäkist sööma kutsuda. Versioon, mida mulle teha meeldib võtab parasjagu aega ja on korralik nikerdamine, kuid maitseb väga hästi. Katsun retsepti mõne päeva pärast koos fotodega ka blogis avaldada.

Pärnu kohta on kala ilus, ühtegi alamõõdulist sisse ei visanud.

Eesti kevad on kihvt, mulle meeldib. Päriselt! Ma ei kujuta ette, et tahaks siit kuskilt soojale maale põrutada. Ühel päeval võitled sadamakülastajatele räime praadides metsiku rajuga ja katsud lumetormis kodu poole sõites meenutada, kas jääpuuri terad jäid "päristalvest" piisavalt vahedaks, et saaks mõnda järve veel augud sisse lasta. Vähemalt ilm on selline, et kohe-kohe peaks ka jää uuesti tekkima. Järgmisel hetkel naudid jõe ääres mõnusat päikesepaistet ning kala võtab. Ja võtab paremini kui sõbral. Mis saaks veel parem olla!?

Lisa kommentaar