Sildid:

Püütud kala ei ole mõtet püüdma minna

Pärnu jõgi, püüame paadist vimba. Kala nagu võtab ja ei võta ka. Midagi tilgub, aga ei midagi erilist. Ümbruse paatidest saab kala ainult üks vana mees, kes vahetpidamata vimba ja särge üles veab. Vähehaaval kogunevad kõik paadid tema ümber, aga kellelgi teisel nii hästi ei lähe. Kui vanamees pärastlõunal minekule sätib hõivame kiiresti tema koha - nüüd oleme meie eldoraados, nüüd püüame paadi triiki kala täis!

Muidugi nii ei läinud ja me ei saanud sellest kohast suurt midagi. Platsile oli jäänud paar särge või siis ei osanud me püüda või siis ei osanud me sööta. Pärast nägime tükk aega vaeva, et oma vana koht enamvähem üles leida, sest seal mingit vimba ikka liikus.
Tegelikult polnudki meil ju head valikut, igal juhul oleks mõru maitse suhu jäänud, sest inimene on ju loomult kahtleja ja alati tundub, et parem on seal, kus meid parasjagu pole. Kui oleksime proovimata jätnud, oleks jäänud vaevama, et mis kõik võinuks olla. Vanamehe kohas nullitades tundus aga, et eelmises kohas oli ikka parem ja kirusime ennast, et üldse asukohta muutsime. 
Loo moraal on, et sinu õnn ei pruugi üldse olla seal, kus on teiste oma ja püütud kala ei ole mõtet püüdma minna.
Päeva peale sain 19 vimba, aga Pärnu kala on Kasariga võrreldes ikka väiksem. 10 kala läks tagasi ja koju tuli 9 ilusamat, lisaks kotitäis korralikku suurt särge, millest pirakaim kaalus 480grammi. Tundub, et kevadine õngepüügiaeg hakkab läbi saama ja tuleb keskenduda merekaladele, kõigepealt meriforell, siis tuulehaug ja haub. 

Eelmine
Kaks lugu koprajõgede kallastelt
Järgmine
10,2

Lisa kommentaar

Email again: