Sildid:

Ilusad kohad Suur-Emajõest

Jaanipühade lõpetuseks käisime Kalastaja peatoimetaja Ralfiga Emajõel koha püüdmas. Läks nii nagu minema pidi - kohalik mees sai omad kalad kätte, kaugelttulnu pidi leppima emotsioonidega. 

Püüki alustasime keskpäeva paiku ja Ralf sai esimese kala kohe kätte. Kümnenda viskega! Veel mõned minutid ja tema käest käis läbi alamõõduline koha ja lisaks pääses üks ilus kala landi otsast. Pärastlõunal leidsime ühe ilusa augunõlva, mis oli ilmselt teistest püüdjatest puutumata jäänud, sest kala istus seal ilusti peal ja oli üsna julge võtja. Ralf sai veerand tunni jooksul ühe ilusa koha kätte, kaks kenas mõõdus kala pääses otse paadi kõrval ja lisaks oli veel mitmeid lööke. Mõõdus haugipunngi käis paadist läbi ja läks tagasi vette oma toimetusi tegema. Kala tundus eelistavat oranži-rohelist jigi, kuid kontakte tõid ka teised värvid. Hiljem kuulsime, et togimine ja lahtiminemine pididki olema viimaste päevade märksõnad.
Minu osaks jäi kaamera käima panna ja emotsioone jäädvustada. Mõned löögid landile ma ikka sain,aga käsi kalaseks mitte. Tegelikult on kõik õige ja nii pidigi minema - Ralf on pool elu Emajõel püüdnud ja peabki kala saama. Minu tihedamad Emajõe tretid jäävad kümne aasta tagusesse aega, sest enam ei viitsi nii kaugele kala järgi sõita. Vähemalt mitte väga tihti. Pilti vaadates tuleb kadedusetunne muidugi peale ja tundub, et tuleb end kokku võtta ning tihedamini Tartusse ajada. Kalad on ilusad ja jigipüük äge, sest nõuab tundlikku varustust, imekiiret haakimist ja selles on palju nüansse, mida teadmata võib üsna kergelt kalata jääda.

Eelmine
Jaanimöll
Järgmine
Julge kõrvik

Lisa kommentaar

Email again: