Sildid:

Ärge minu käest siiga küsige

Konutame jälle Tallinna lahel ja leotame siiatonkasid. Vihm asendub lumesarnase tootega, tuul ulub, õhutemperatuur on 1,2 ja vesi 1,5 kraadi. Vastik on. Ma mõistan täielikult neid kalamehi, kelle päästjad on viimase nädala jooksul jääaukudest päästnud, sest isegi kui saagilootus on kesine või puudub sootuks, on meil lihtsalt vaja jää või vee või ükskõik mille peale kalale saada. Mitte, et ma viimasel jääl turnimist kuidagi takka kiidaks, aga ma katsun neid valdavalt eakaid mehi mõista.   
Tegelikult ei ole mingit vahet, kas kalasaamislootus on või ei ole, kui töönädal on selja taga, siis lihtsalt peab kalale saama. Esimesest, tegelikult ju suhtelisest kesise saagiga püügist, innustatuna lesisime taaskord pika päeva Tallinna lahel ja trotsisime vastikuvõitu ilma.
Kuna kala paistab olevat vähe ja ringi ta eriti ei liigu, siis valisime uue taktika ja vahetasime iga poole tunni tagant kohta, kuid kasu sellest polnud. Minu tulemuseks jäi kaks alamõõdulist siiga, sõber ei saanud õnneks võttugi. Kas ma pole rahul? Ei, vastupidi. Oli üks hästi elatud ja mõnusalt maha varastatud laupäev.

Eelmine
Kas koprad kuulevad?
Järgmine
Rõõmusõnumid

Lisa kommentaar

Email again: