Meriforellikõverike lugu

Kõverad meriforelli landid on viimastel aastatel saanud väga populaarseks ja põhjusega - need on tõesti väga head ja töötavad plekid. Tänaseks teavad seda landikuju kõik tõsisemad merikakütid, aga kuidas "kõverik" landikarpidesse jõudis ja miks oli vaja just sellise kujuga lanti? 
"
Kõverike" põhikuju saagis, viilis ja painutas kümmekond aastat tagasi välja Rein Truumets. Eesmärk oli välja töötada lant, mis hakkab kerimispausi ajal ümber oma horisontaaltelje pöörlema, aga vajub aeglaselt ja võimaldab teha pikki pause. Olles ise nende lantidega algusest peale püüdnud julgen öelda, et just pauside ajal vajumine ja ümber oma telje pöörlemine on kaladele vastupandamatu.
Esimese põlvkonna "kõverik" ja 4,7kg meriforell.

Öeldakse, et iga uus asi on kuskil maailmas juba ära tehtud, aga päris selliseid „kõverikke“ nagu Eestis popiks said ei ole ma kuskilt leidnud. Loomulikult on ka "kõverikul" ideeline algallikas, milleks on Abu "Sländan". Kui üldjuhul on plekklantide küljed pikitelje suhtes sümmeetrilised, siis "Sländani" tegi eriliseks just nö tsentrist välja viidud kere, mille küljed ei olnud identsed.
Internetist leitud foto.

Eesti vetes forellipüügiks sobis 20g "Sländan", konks tuli ära vahetada, lant jala all natuke lamedamaks litsuda ja need püüdsid ülihästi, sest ka see lant hakkab alati ümber oma telje pööreldes vajuma. Üks, hiljem üle hõbetatud "Sländan" on mul siiani landikarbis kaasas, aga püügiaega vanake eriti ei saa, sest uued ja paremad landid tulid peale. Kõverike „ema“ kuju, jooksu ja vajumise tuunimisele läks ära terve hooaeg - püügipäevade jooksul pääses toorik vähemalt korra vette, vaatasime jooksu ja käitumist pausi ajal, Rein painutas seda ja vahel võttis ka viili välja. „Ema“ sai seejuures märkimisväärselt lühem lantidest, mida hiljem valmistama hakati.

Kolm põlvkonda "kõverikke". Kõige alumine on Truumetsa viilitud ja painutatud „ema“. Keskel landimeister Väino tehtud esimese põlvkonna "kõverik" ja üleval saladema kehakuju saanud ning peegelpilti keeratud edasiarendus. 

Esimesed, Väino valmistatud "kõverikega", merikapildid leidsin 2012. aasta kevadest. Landi arendus toimus tõenäoliselt aasta varem ehk 2011. Vanad "kõverikud" olid ülihead, mõnda kergemat (16gr) mudelit hoian siiani nagu silmatera ja saadan vette ainult väga külma veega, kui püüda on vaja madalas ja teha palju võimalikult pikki pause.

Fotod 2012. aasta kevadest.

Hiljem tehtud muudatusega läks lant veidi kitsamaks, kõverus suuremaks ja keha sai 5mm pikkust juurde, mis muutsid mängu veel paremaks. Fotodelt on näha, et "kõveriku" suund on aja jooksul olnud erinev, aga seletust sellele ei ole ja landi mängule ei oma suund mingisugust mõju. Kui alguses olid kasutusel ainult hõbetatud mudelid, siis hiljem lisandusid hõbetatud ja oksüdeeritud landid, sest puhas hõbe on heleda ilma ja selge veega liiga läikiv. Väino valmistatud lante ei ole enam kuskilt saada, kui siis mõne õnneliku omaniku landikarbist. Kõige lähemal kunagistele kõverikele on "Viirastuse" sarnase kujuga landid ning olen näinud ka "Wild" mudeli pilti.

Kummalisel kombel ei leidnud ma ühtegi fotot, kus Reinu kala juures lant näha oleks. Küllap on sellelgi fotol olev kala püütud "kõverikuga", aga täna Reinu landitaskust seda mudelit ei leia.

"Kõverik" on kahtlemata väga hea plekk ja seda tasub omada, aga kala saab igasuguste lantidega - forell ei tea, kas nina eest jookseb läbi käsitöö või tehasetoodang ja ega tal mingit erilist värvieelistust ka ei ole. Kui landi jooks ja värv on enamvähem õiged ning kala kõht on tühi, siis rabatakse neid kõiki ühtmoodi hästi. Landist olulisem on välja mõelda, kuskohas forellid parasjagu olla võiks ja nii nagu kalapüügil ikka peab õnne ka olema.

Eelmine
Praktiku telekaga kalal
Järgmine
Peipsi neli nägu

Lisa kommentaar

Email again: