Kohanätakas 2: kalal suu kinni

Mulle meeldib suvel Emajõe ääres käia nii, et pärastlõunal kohale, õhtune püük, lõke ja ööbimine, teise päeva hommik ja tagasi. Jaanipäevanädalavahetus pakkus seekord ideaalset võimalust mõnusaks kohapüügiks. Kahjuks oli kalal suu üsna lukus aga päris tühja käega koju ei tulnud. 
Reede õhtul alustasime püüki Kavastu-Mäksa piirkonnas ja mõnes kohas oli koha päris aktiivne. Üsna kiiresti saime kahepeale paati neli kala ja mõned väiksemad tagasi ka. Seejärel suundusime allavoolu, aga saime ainult mõned kontaktid. Mine tea, kas kala polnud või oli juba lihtsalt liiga hilja, sest ega landiga teda üldjuhul väga hilja saada. Pärast sõbra kaldaleviimist tegin Mäksa kandis veel mõned peatused ja ühest servast tuli ära ka kogu püügi suurim, 50cm kohakala. Üsna üllatav tulemus, sest kell oli juba pool 11. 
Öö veetsin nagu ikka kaldal ning ikka ja jälle pean ütlema, et ei ole olemas paremat kohvi kui hommikul looduses keedetud.
Laupäeva hommikul võtsin kaaslase paati tagasi, aga võtt oli veel nigelamakst jäänud. Väljas ulus korralik tuul, pikematel sirgetel oli Emajõel jänes peal ja ka püüda üsna kehva, sest raske oli aru saada millal lant täpselt põhja jõuab. Veeseisu järgi oleks ideaalne püüda 20gr peaga aga sellega oli võimatu korralikult põhja tunnetada. Katsetamise tulemusel jäin pidama rakendusele, milles oli peene nöör, mis nii hullult lookasid ei vedanud ja 25gr pea aga, et vajumise aega natukenengi pikendada panin pea ette jämedamast fluorocarbonist lipsu. Toimis küll. Togimisi ja juba lanti haaranud kalade lahtiminekuid oli seekord äärmisel palju. Kala oli ikka väga pika hambaga, tuvastasime nad mitmetes kohtades aga võtma ei saanud kuidagi. Ainult ühes servas saabus hetkeks nirvaana, kolmest esimesest viskest kolmel oli kalaga kontakt, millest kaks tulid paati. Kokku oli meil selle 10 minuti jooksul tegemist viie kalaga. 
Päeva peale sain siiski paati neli mõõdukoha ja 2-3 alamõõdulist kala läks tagasi. Ühtegi suurt enam ei trehvanud, äravõetud kalad on kõik 46-47. Võin siiski rõõmus olla, sest nagu teada on tähtsad ainult kaks kala, esimene ja siis see üks, mille sa sõbrast rohkem saad. Mul õnnestus seekord saada nii esimene kui mõni rohkem, kui paadikaaslasel. Tean ka paatkonda, kes terve päeva peale ei saanud kätte ühtegi koha, ehk siis võtt oli ikka nutune. Päeva päästis tegelikult üks lant - lilla-roosa Keitech, mis andis kõige rohkem kontakte ja näitas ära, kas augus on kala või mitte. Natukenegi toimisid veel kloun ja roheline-hõbedane Berkely, millest olen kirjutanud varasemates postitustes.  
Huvitav, kaua see paast kestab?
Eelmine
Kohanätakas
Järgmine
Äikesekalad

Lisa kommentaar

Email again: